Raamat on kirjutatud Torey Hayden'i poolt, kes on hariduselt eripedagoog ja lastepsühholoog. Antud teoski baseerub tõesti sündinud lool, kus kajastub kurb tõde probleemsetest peredest laste ja nende väärkohtlemise kohta nii vaimsel, emotsionaalsel kui ka füüsilisel tasemel. Psühholoogiline teos tõstatab palju küsimusi: Kas õpetaja saab asendada õpilasele tema vanemaid ja sõpru? Kui kaugele tohib keegi aitamise eesmärgil teise inimese ellu tungida? Kus lõppeb aitamine ning algab sekkumine?
Peategelaseks on tüdruk nimega Sheila, kes peale raske kuritöö toimepanekut satub kuue aastasena Torey erivajadustega õpilaste klassi. Tüdruk oli raskete käitumishäiretega, tema isa oli narkomaan ning ema oli ta julmalt hüljanud. Võttis kaua aega, enne kui Torey suutis luua Sheilaga usaldussuhte ning teda aidata. Peale õppeaasta lõppu toimus haridusreform, mille käigus kaotati erivajadustega laste spetsiaalsed klassid ning seadus nägi ette, et nad peavad hakkama õppima segaklassides koos teiste lastega. Torey teises linnas endale meeldivama töö ning kontakt Sheilaga kadus. Peale mitut aastat ei suutnud ta tüdrukut enda mõtetest välja heita, mõeldes tema peale pidevalt.
Kontaktid taastusid, kui Sheila oli 14. aastane. Möödas oli umbes 7 aastat nende viimasest kohtumisest. Torey kujutas Sheilat ette hoopis teistmoodi, kui tüdruk tegelikult välja nägi. Nad hakkasid jälle suhtlema, Sheila väidab, et ei mäleta lapsepõlvest midagi ning tema endine õpetaja aitab tal meenutada kunagi tema klassis toimunut. Lõpuks hakkab tüdrukule tasapisi tema minevik meenuma ning päevavalgele tuleb lapse minevikust nii mõndagi kohutavat.
Oma ilmumisega rebib Torey lahti vanad haavad ning Sheilal on raske sellega toime tulla. Kohati on tüdruku peas lapsepõlvest mõtted sassis, tõmmates paralleeli õpetaja kunagises lahkumises koolist ning ema hülgamise vahel. Ta on siiralt veendunud, et minevikus oli just Torey see, kes ta julmalt hülgas, tuues välja fakte, mida ta oli kunagi rääkinud õpetajale oma ema kohta.
Lõppkokkuvõttes aitas Torey naasmine Sheilal paremini mõista ja leppida minevikus toimunuga, lõpuks seda aktsepteerides ning suuta enda eluga normaalselt edasi minna. Enamik probleeme jäid selja taha, kuid suureks kestvaks probleemiks on siiski suutmatus luua kellegagi püsivaid intiimseid suhteid, mis ongi loomuomane lapsepõlves väärkoheldud inimestele, kellel on puudunud oma vanematega lähedane suhe.