"Minu Horvaatia. Varjupaik kotkasaarel" - Sigrid Suu-Peica

See raamat jäi mulle raamatukogus näppu juhuslikult, kuigi oli plaanis seda juba ammu lugeda. Teos pakkus mulle väga huvi, kuna olen ka ise Horvaatia fänn ja salamisi unistan kunagi sinna naasta.

Raamatus räägib oma loo Eesti tüdruk, kes sattus Horvaatia Cres'i saarele kaeluskotkaste uurimiskeskusesse vabatahtlikuks. Kirjeldab väga kaasahaaravalt oma vaikset elu saarel koos loomade ja ilusa loodusega. Samuti saab hea ülevaate ka Horvaatia ajaloost.

Seda raamatut lugedes mõistsin, kui vaoshoitud ja omapäraste "kiiksudega" on eestlased võrreldes vahemererahvastega. Naljakas oli seik, kus tema Horvaadist abikaasa tundis huvi, et miks Eestis naabrid teineteist trepikojas ei tereta ning miks tihti oodatakse esikus vaikselt kuulates, kui naaber on koridorist lahkunud, enne kui ise enda korterist välja minnakse. See pani mind ennastki eestlastele omaste kiiksude üle rohkem järele mõtlema.

Soovitan kõigil raamatut lugeda, vaatamata sellele, kas ollakse Horvaatia fänn või mitte nind samuti soovitaksin lugeda inimestel, kellele meeldib palju reisida ja uusi huvitavaid kohti avastada - aga tegelikult sellistele inimestele "Minu" sarja raamatu ju mõeldud ongi...

"Tõotatud maa" - Wolfgang Ruge

Väga hästi on kirjeldatud antud teost raamatu tagakaanel:"Sakslane Wolfgang Ruge (1917-2006) sai kommunistliku meelsuse kaasa kodunt. Kui Saksamaal tulid 1933. aastal võimule natsid, põgenes ta "tõotatud maale" Nõukogude Liitu - Moskvasse.

1941. aastal küüditati poliitemigrant Ruge kasahstani ja mobiliseeriti seal niinimetatud tööarmeesse - metsatööle Põhja-Uurali vangilaagris. Kodumaale naasta õnnestus tal alles aastal 1956.

Selles raamatus jutustab Wolfgang Ruge keerulisest ja ohtlikust elust Moskvas 1930. aastate teisel poolel ning meenutab küüditamise, sunnitöö ja asumiselolekuga seostuvaid õudusi, kuid nendib, et sõprust ja armastust kogeti ka neis lootusetuna näivates oludes. Ühtlasi räägib autor avameelselt oma kahtluste tärkamisest, siseheitlustest ja vaadete valulikust muutumisest."

Võib öelda, et tegu on mehega, kelle elu on olnud raske, kuid täis õnnelikke juhuseid, mis natukenegi leevendasid ja muutsid paremaks tema olukorda sealses ühiskonnas. Kasuks tuli ka hea kohanemisvõime ja õppimistahe, mis võimaldasid saada ka paremaid tööotsi.

Elulood on mõnus lugemine, kuna tegu on tõestisündinud juhtumitega ning tihti kirjeldatakse lisaks situatsioonidlee ka mitmeid värvikaid isiksusi. Samuti annavad elulooraamatud märkimisväärseid teadmisi ajaloo kohta, mis tulevad kindlasti tulevases elus kasuks ja aitavad inimesi paremini mõista.