"Üle sidrunite. Optimist Andaluusias" - Chris Stewart

’’Bonka hakkas ägedalt haukuma ja siis kuulsingi ma kellasid. Domingo lambad jalutasid kuuvalguses allajõge. Suutsin pimeduses kõigepealt eristada suurte kikkis kõrvadega Pepslit, kes sammus karja ees. Kui nad lähemale jõudsid, nägin, et eesli seljas istub Domingo ja tema taga, käed ümber mehe piha, pea uniselt tema õlal, oli Antonia. Libistasime end alligaatori kombel tagasi jõkke ja naeratasime üksteisele, kui nad möödusid.’’ - See oli tsitaat raamatu lõpust, mulle meeldis selle sõnaline kõla.

’’Üle sidrunite’’ on kaasahaarava, kerge kirjaga raamat, mis räägib Chris Stewarti suurest otsusest kolida abikaasaga imelisse mägitallu Andaluuasias. Raamatus saab kohe algusest peale kaasa elada maja valimisel, kolimisel, nende muredele kividega täis maalapiga, vana peremehe kassidele uue elu andmisel, nende väikesele plikatirtsule ning paljudele teistele huvitavatele lugudele.

Soovitan lugeda kõigil, sest antud teos on tõesti inspireeriv ja huvitavaid kogemusi täis.

"Ülepeakaela. Armununa Lõuna-Itaalias" - Chris Harrison

Suvi on hea aeg alustada oma elu uuelt leheküljelt, proovida midagi uut või tuua värskust oma praegusele elule. Antud raamat ’’Ülepeakaela’’ annaks teile lisatõuke kogeda midagi erakordselt ilusat, huvitavat ja lõbusat, sest Chris Harrison muutis kardinaalselt  oma elu ja julges ka sellest kirjutatada.

Raamat räägib, kuidas Chris ootamatult kohtas oma eluarmastust ja nende algset koosolemist takistas vahemaa, kuna Chris oli pärit Austraaliast ning ilus ning lummav Daniela hoopiski Itaaliast. Lõpuks  otsustas Chris kolida Itaaliasse, kus ta koges palju huvitavaid seiklusi, naljakaid hetki, itaalia moodi armastust, kurbust, korralagedust ja kõike muud, millest saate teada lugedes "Ülepeakaela" raamatut.

Üks hea tsitaat raamatust: ’’Hakkasin parasjagu liftiga saatkonnast lahkuma, kui märkasin abiellumisloal kahtlast rida: ,,Ükski seadus ei keela Austraalia kodanikul abielluda Austraalia kodanikuga.’’ Kuna mina plaanisin abielluda Itaalia kodanikuga, vajutasin alla jõudes uuesti kolmandale korruse nuppu ja näitasin üleval oma leidu dokumendi koostajale.’’

"Minu Jakuutia. Disko ja tundra vahel" - Aimar Ventsel

Tsitaat raamatust: ,,Olles pidanud aastaid järgima Saksa ülistruktureeritud ja üle hierarhiseeritud ühiskonna elustiili, joobusin ma vabadusest teha, mida tahan, süüa mida, millal ja kuidas tahan. Saksamaal pannakse poed tavaliselt kell seitse kinni. Kui ma Jakutskis tahtsin öösel kell kaks pudelit õlut või Bulgaaria salatit, pidin hotellist lihtsalt välja minema, kõndima vajaliku putkani ning hoplaa! – olemas see asi oli.’’

Kuna Minu sari on tuntud paljudele ning tekitab elevust ning uudishimu, siis otsustasin ühe neist uutest raamatutest lugeda. Valik langes ,,Minu Jakuutia’’ kasuks. Ei osanud arvata, et see osutub selliseks meheliku hõnguga raamatuks, kuid siiski päris huvitavaks lugemiseks. Tavaliselt sellest sarjast kirjutatud raamatud on populaarsetest kohtadest, kuhu enamus tahaksid puhkama minna või midagi erilist kogeda, kuid "Minu Jakuutia" erineb nagu öö ja päev ülejäänutest "minu" sarja raamatutest, sest Siber ei ole nii populaarne, et  keegi iga aasta sinna suure hurraaga puhkama ning avastama läheb, kuid neid inimesi ikka leidub.

Aimar kirjutab läbi meheliku ja huvitava kogemuse, kuidas ta Siberis toime tuli, millised inimesed seal elavad, millist energilist ööelu saab kogeda, mis tööd tegi. Räägib veel viina traditsioonidest ja kuidas ellu jääda karmis külmas kliimas.

Kõige olulisem rikastav kogemus raamatus on minu meelest see, et võrreldes ramaatus kirjeldatuga, on Eesti elu tegelikult lilleline ja me peaksime rohkem hindama seda, mis meil on ja mida paljudel teistel ei ole, sest mujal leidub inimesi, kes suudavad täiel rinnal elu nautida karmimates tingimustes.

Kokkuvõtteks võib öelda, et oli väga värskendav midagi teistsugust, lõbusat ja karmi lugeda. Kuna raamat on kirjutatud läbi mehe silmade võiks soovitada antud teost just meestele, kuid muidugi ka kõikidele teistele siklushimulistele, keda köidab ja huvitab Siberi elu, avastused võõral maal ning raamatus kogetud kogemused.

"Põhjala logiraamat" - Andrea Atzori

Raamatu kirjutas Andrea Atzori enda blogi põhjal, kus ta kajastab enda seiklusi Eestis vahetusüliõpilasena. Ka raamatu stiilis on tunda blogi mõjutusi. Tegemist ei ole ainult mitte reisikirjaga, vaid väga palju on lugejatele avatud oma hingeelu, milles peitub palju romantikat, filosoofiat ning siseheitlust iseendaga.

Peale mõningaid lehekülgi lugemist, olin valmis juba raamatu nurka viskama, kuna tekst tundus natukene segane ja mõningad laused kõlasid nagu oleks itaalia keelest eesti keelde tõlkides kasutatud Google translate'i. Õnneks otsustasin siiski need häirivad asjaolud kõrvale jätta ning sundisin ennast edasi lugema. Raamatus olid ära toodud lõbusad ja põnevad seiklused mööda Eestimaad, mis tekitasid endaski himu matkama minna.

Kuna tegevus toimub Eesti ülikoolipealinnas Tartus, saab hea ülevaate ka tudengite igapäevaelust, pidutsemistest ning kohati metsikust elust Raatuse 22 ühiselamus.

"Minu Horvaatia. Varjupaik kotkasaarel" - Sigrid Suu-Peica

See raamat jäi mulle raamatukogus näppu juhuslikult, kuigi oli plaanis seda juba ammu lugeda. Teos pakkus mulle väga huvi, kuna olen ka ise Horvaatia fänn ja salamisi unistan kunagi sinna naasta.

Raamatus räägib oma loo Eesti tüdruk, kes sattus Horvaatia Cres'i saarele kaeluskotkaste uurimiskeskusesse vabatahtlikuks. Kirjeldab väga kaasahaaravalt oma vaikset elu saarel koos loomade ja ilusa loodusega. Samuti saab hea ülevaate ka Horvaatia ajaloost.

Seda raamatut lugedes mõistsin, kui vaoshoitud ja omapäraste "kiiksudega" on eestlased võrreldes vahemererahvastega. Naljakas oli seik, kus tema Horvaadist abikaasa tundis huvi, et miks Eestis naabrid teineteist trepikojas ei tereta ning miks tihti oodatakse esikus vaikselt kuulates, kui naaber on koridorist lahkunud, enne kui ise enda korterist välja minnakse. See pani mind ennastki eestlastele omaste kiiksude üle rohkem järele mõtlema.

Soovitan kõigil raamatut lugeda, vaatamata sellele, kas ollakse Horvaatia fänn või mitte nind samuti soovitaksin lugeda inimestel, kellele meeldib palju reisida ja uusi huvitavaid kohti avastada - aga tegelikult sellistele inimestele "Minu" sarja raamatu ju mõeldud ongi...