"Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele" - Ransom Riggs

Tegu on autori esikromaaniga ning raamatus olevate illustratsioonfotode järgi pidasin raamatut esialgu õudusjuttude klassi kuuluvat. Selgus aga, et tegemist on väga hea, huvitava ja fantaasiarikka noorteromaaniga, mida soovitaksin lugeda ka täiskasvanutel. Üle pika aja üks raamat, mida oli tõesti raske käest ära panna ja lugemist lõpetada (minuga juhtub seda harva).

Raamatul on ka järg, nii et tõelised fännid saavad seda juba inglise keeles lugeda, Eesti keeles ei ole see veel kahjuks jõudnud ilmuda, kuna esimene raamatki sai äsja tõlgitud. Lisaks raamatule on 2015. aastal oodata ka raamatul põhinevat filmi, mida jään huviga ootama.

Ma lugesin raamatut vaheldumisi nii eesti, kui ka inglise keeles ning pean tõdema, et teos on väga hästi tõlgitud. Ei tundnud kordagi, et midagi oleks tõlkes kaduma läinud või kõlaks eesti keeles kummaliselt.

Tsiteerin raamatu tagakaanelt: "Loo alguses sunnib perekonda tabanud tragöödia kuueteistkümneaastase Jacobi minema Walesi ranniku lähedal asuvale üksikule saarele. Seal avastab poiss miss Peregrine’i lastekodu varemed. Jacobi uurimisretkel kunagistes magamistubades ja koridorides saab selgeks, et miss Peregrine’i hoolealused polnud lihtsalt ebaharilikud, vaid võisid olla ka ohtlikud. Ehk oli nende hõreda inimasustusega saarele vangistamine täiesti mõistlik otsus... Ning igasuguse loogika vastaselt hakkab Jacobile tunduma, et need lapsed võivad veel elus olla. Meeldejäävate vanade fotodega illustreeritud närvekõditavalt põnev fantaasiaromaan „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“ peaks pakkuma lugemisrõõmu ühtviisi nii täiskasvanutele kui teismelistele – kõigile, kes armastavad salapäraseid seiklusi"

"Kutsu mind printsessiks" - Sara Blædel

"Kutsu mind printsessiks" on järjekordne krimka, mis on ilmunud kirjastus Sinisuka Krimi sarjast. See oli ka üheks esimeseks raamatuks, mida ma sellest sarjast lugenud olen.

Raamat ise räägib kindla käitumismustriga sarivägistaja tabamisest ning netitutvustest. Lisaks toob sisse ka peategelase e. politseiuurija isikliku elu probleeme ja igapäeva elu. Lugedes hakkab fantaasia lendama ja kahtlust võivad äratada nii mõnedki süütud tegelased, kuid kas nad on siiski nii süütud kui paistab? Vahepeal kruvib raamat mõnusalt pingeid, et neid siis ootamatute lahendustega leevendada.

Alguses tundus raamat natukene igavavõitu ja keskpärane lugemine, aga mida edasi, seda põnevamaks raamat muutus. Soovitan kindlasti lugeda krimkasõpradel ja huvitav oleks nendegi arvamust kuulda, kuna ise ei ole väga krimkade fänn.

"Küüslauk ja safiirid" - Ruth Reichl

"Küüslauk ja safiirid" on Ruth Reichli imemaitsev ja üleannetu ülevaade ajast, mille ta veetis inkognito

restoranikriitikuna. Reichl teab, et olla hea toidukriitik, pead jääma anonüümnseks. Asunud nii ihaldusväärsesse ametisse nagu New York Timesi restoranikriitik, hakkab ta end maskeerima, et söögikohtades tema ümber ei lipitsetaks.

Väike lõik raamatu taga kaanelt.:"Väga hea vaheldus oli sellist raamatut lugeda. Turgutas meeli ning ajas suu vett jooskma ning lisaks saad proovida mõnda ahvatlevat toiduretsepti ka. Sobib kõigile toidusõltlastele või neile, kes soovivad enda suu vesiseks muuta."

Raamatus on ära toodud ka mõningad retseptid, ei lugeja ei peaks niisama suud vesistama, vaid saaks ka ise kodus kokakunsti järele proovida.

"Jaanik(a)" - Kadri Pettai

Raamat jäi mul näppu täiesti juhuslikult, uitades Apollo raamatupoe Varraku soodusmüügil. Tegu on väga põneva teosega, kus on meile teada olevale nö inimeste elule lisaks sisse toodud ka Eesti rahvapärimustest pärit metsahaldjad ja kodukäiad.

Raamat jutustab Jaanikast, kellel on enda emaga suurepärased sõbranna-suhted, kuid kahjuks ei ole ta midagi kuulnud enda isast - ema lihtsalt keeldub talle rääkimast. Emaga koos maale, ema lapsepõlvekoju kolides, hakkab aga lõngakera veerema ning päevavalgele tuleb nii mõndagi huvitavat.

Ma nimetaksin seda noorsooromaani isegi leebes mõttes krimkaks, kuna tõesti oli väga paeluv ja põnev. Meeldivat närvikõdi lisas ka raamatu viimane sõna: "Jätkub....". Kuna raamat on välja antud 2012. aastal, loodan, et varsti näeb päevavalgust ka raamatu järg, kuna uudishimu on tõesti tappev!

Kuigi tegu on noorsooromaaniga, soovitan antud teost lugeda ka täiskasvanutel inimestel.

"Minu Mustamäe" - Armin Kõomägi

Kirjanikul on ainulaadne väljendusstiil ning hea huumorimeelega ja põnevad jutud. Raamatut kiideti Kirjandusministeeriumis, kuid alati kiidetud sealsed raamatud pole niivõrd head kui selleks osutus "Minu Mustamäe". Teine põhjus, miks seda lugeda soovisin, oli Mustamäel elatud pikad aastad ning esimesed loetud read äratasid kõik toredad mälestused, mida oma kodukandis kogesin.

Sobib kõigile, kellel on veidi kiiksuga huumorimeel.

Tsiteerin: "Ühest trepikojast väljus kiirustades nooruk, kõvad värskekapsasupi lõhnad küljes, ja rebis lahti viisteist  aastat vana bemari ukse. Märkasin tahavaatepeeglil rippumas tervet kilo lõhnakuuski. Halba aimates lisasin hoogu, aga see ei päästnud. Kutt tegi kannaka ja hetkel, mil ta must möödus, tabas mind lahtisest aknast lõhnakuuskedega vürtsitatud Dima Bilan. Olin Nördinud."

"Minu Stockholm. Vanniga merel" - Rita Ahonen

,,Kaebamine on paljude rootslaste arvates demokraatia väljendus. Näiteks teeb üks kodanik lehe kaudu ettepaneku lõpetada kirikukellade helistamine, sest need segavat tema öörahu.’’

Olin väga vaimustuses kui Minu Stockholm raamatupoodi ilmus, sest mitmeid aastaid on mul olnud Rootsi vaimustus. Minu Stockholmi oli huvitav lugeda, avas pildi sealsest elust, mida autor oli kogenud, omaks võtnud ja avastanud. Nagu ikka minu sarja raamatutega, saab teadmisi nende kultuurist, kommetest ja sealsest elust. Olin juba nii mõnegi Rootsi kultuuri hoiakutega tutvunud, kuid raamat suutis mind siiski üllatada hoopis millegi uuega. Asja tegi veelgi huvitavamaks Rita saabumise periood Stockholmi, mis toimus 1988.aastal. Elu Rootsis oli tol ajal parem kui Eestis. Igatahes hea raamat ja ilusad pildid.

"Kuidas olla naine" - Caitlin Moran

Väga humoorikas ja lõbus raamat, kus autor räägib otse ja ausalt naiseks olemise muredest ja rõõmudest.

Ma nimetaksin seda isegi autobiograafiliseks teoseks.

Tsiteerin lõigu raamatust: "Isikliku kogemuse põhjal rääkides on 100 000 aasta pikkusel meeste ülemvõimul üksainus lihtne põhjus - nemad ei haigestu põiepõletikku. Miks ei avasatnud Ameerikat 1492. aastal mõni naine? Milline naine oleks antibiootikumide-eelsel ajastul valmis riskima sellega, et jõuda keset Atlandi ookeani ja veeta seejärel ülejäänud reis nuttes tualetipoti külge klammerdunult, aeg-ajalt illuminaatorist välja karjudes: "Ega New York juba ei paista? Tooge mulle üks hot dog!"

Veel saab vastused küsimustele:

• Miks ma pean ennast vahatama?
• Kas mul tuleks kasutada Botoxit?
• Kas mehed vihkavad mind salaja?
• Kuidas kutsuda oma vagiinat?
• Miks rinnahoidja haiget teeb?
• Miks kõik muudkui küsivad, millal ma juba lapse saan?

Nendele küsimustele vastates toetub kirjanik omaenda kogemustele.