See raamat jäi mulle raamatukogus näppu juhuslikult, kuigi oli plaanis seda juba ammu lugeda. Teos pakkus mulle väga huvi, kuna olen ka ise Horvaatia fänn ja salamisi unistan kunagi sinna naasta.
Raamatus räägib oma loo Eesti tüdruk, kes sattus Horvaatia Cres'i saarele kaeluskotkaste uurimiskeskusesse vabatahtlikuks. Kirjeldab väga kaasahaaravalt oma vaikset elu saarel koos loomade ja ilusa loodusega. Samuti saab hea ülevaate ka Horvaatia ajaloost.
Seda raamatut lugedes mõistsin, kui vaoshoitud ja omapäraste "kiiksudega" on eestlased võrreldes vahemererahvastega. Naljakas oli seik, kus tema Horvaadist abikaasa tundis huvi, et miks Eestis naabrid teineteist trepikojas ei tereta ning miks tihti oodatakse esikus vaikselt kuulates, kui naaber on koridorist lahkunud, enne kui ise enda korterist välja minnakse. See pani mind ennastki eestlastele omaste kiiksude üle rohkem järele mõtlema.
Soovitan kõigil raamatut lugeda, vaatamata sellele, kas ollakse Horvaatia fänn või mitte nind samuti soovitaksin lugeda inimestel, kellele meeldib palju reisida ja uusi huvitavaid kohti avastada - aga tegelikult sellistele inimestele "Minu" sarja raamatu ju mõeldud ongi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar