"Lootusetu igatsuse
atlas" on romaan, mis kirjeldab ühe India perekonna lugu läbi kolme
põlvkonna, kattes ajaliselt 20. sajandi esimesed kolm neljandikku.
Pealkirja all paistab autor
silmas pidavat igatsust läheduse kui hingesuguluse järele, mis on tema meelest
inimesele loomuomane, kuigi juba üksnes selle tajumine ning selle olemasolu
tunnistamine nõuab julgust, mida ei jätku kõikidele raamatu tegelastele.
Sellele vaatamata teadvustab raamatu keskmes oleva pere iga uus põlvkond
niisugust igatsust ja vajadust üha tugevamalt.
Esimene põlvkond, Amulya ja
Kananbala, ei suuda või ei söenda kuni elu lõpuni saavutada omavahelist
lähedust. Juba esimeses raamatu peatükis selgub, kui suur on kuristik kahe
abikaasa vahel, kes ei jaga enam isegi voodit. Endasse suletuse ja üksinduse
paine sunnib Kananbalat valama väljaelamata ihad ja igatsused roppustesse.
Amulya on loomulikult naise käitumisest niivõrd šokeeritud, et otsustab naise
koju lukustada, vältimaks nii kogukonna häbipunktiks saamist.
Järgmises põlvkonnas on kõige
rängemasse igavesse igatsusse mõistetud Amulya vanem poeg Kamal ja tema naine
Manjula, kelle lastetus lämmatab nende vaimus vähimagi huvi püüelda soojuse,
läheduse ja mõistmise poole, klammerdudes traditsioonide, tavade ning
argitõdede pakutava turvatunde külge.
Noorima poja Nirmali elu algab
lootusrikkamalt: abielu Shantiga toob tasahaaval teineteisemõistmist ja
tugevaid tundeid, kuid ka seda abielu ootavad ees rasked ajad. Noor isa pöörab
tütrele ja kodule selja ning põgeneb töösse, nagu oli omal ajal teinud ka tema
isa. Alles kümne aasta pärast naaseb ta tagasi ning leiab eest pahura ja
võõrdunud tütre Bakuli.
Nirmal leiab hingesugulase enda
tütre kasvatajas Meeras, kelle ta ise enne ärasõitu on kutsunud tütre eest
hoolitsema, ent Meera on lesk ja seetõttu ahistavad tema elu lõputud piirangud –
tema rõivastuses on keelatud kõik värvitoonid peale valge ja süüa on lubatud
peaaegu ainult riisi. Täiesti välistatud on uus abielu ning lähem suhtlemine
mehega peale isa või venna. Kumbki, Nirmal ega Meera, ei julge ühiskonnanorme
trotsida ja peavad teineteisest lahkuma. Samal ajal rebitakse teineteisest
lahku ka koos kasvanud Bakul ja lastekodust võetud Mukunda, kes on olnud eluaeg
lahutamatud parimad sõbrad. Selle põlvkonna tõsiseks edusammuks võib pidada igatsuse
olemasolu ja paratamatuse mõistmist.
Kolmandaks põlvkonnaks on Bakul
ja Mukunda, milles toimunust räägib Mukunda ise. Usutavasti lisab Mukundale
traditsioonidest väljamurdmisel ja endale truuks jäämisel söakust tema „kahtlane“
päritolu. Heidikul on reegleid lihtsam rikkuda ning ka tema mõtteviis on vähem
sotsiaalselt tingitud. Algul paneb ühiskond Mukunda siiski kenasti paika –
endisel kodutul on äkitselt olemas töö ja positsioon, naine ja laps. Küllap
võikski Mukunda oma päevad kenasti lõpule veeretada, kui temas ei elaks igatsus
Bakuli järele ning mälestus kunagisest lähedusest ja ühest „endisest minast“,
kelles tema uus elu ärataks jälestust.
Perekonnalgu on läbi põimunud
India ajalooga, ent romaani läbivad teemad – vastuolu traditsioonide järgiva
turvalise elu ja sisemise aususe vahel ning igatsus inimliku läheduse järele –
on ühtmoodi olulised igal pool, ikka ja alati.