"Lootusetu igatsuse atlas" on romaan, mis kirjeldab ühe India perekonna lugu läbi kolme põlvkonna, kattes ajaliselt 20. sajandi esimesed kolm neljandikku.
Pealkirja all paistab autor silmas pidavat igatsust läheduse kui hingesuguluse järele, mis on tema meelest inimesele loomuomane, kuigi juba üksnes selle tajumine ning selle olemasolu tunnistamine nõuab julgust, mida ei jätku kõikidele raamatu tegelastele. Sellele vaatamata teadvustab raamatu keskmes oleva pere iga uus põlvkond niisugust igatsust ja vajadust üha tugevamalt.
Esimene põlvkond, Amulya ja Kananbala, ei suuda või ei söenda kuni elu lõpuni saavutada omavahelist lähedust. Juba esimeses raamatu peatükis selgub, kui suur on kuristik kahe abikaasa vahel, kes ei jaga enam isegi voodit. Endasse suletuse ja üksinduse paine sunnib Kananbalat valama väljaelamata ihad ja igatsused roppustesse. Amulya on loomulikult naise käitumisest niivõrd šokeeritud, et otsustab naise koju lukustada, vältimaks nii kogukonna häbipunktiks saamist.
Järgmises põlvkonnas on kõige rängemasse igavesse igatsusse mõistetud Amulya vanem poeg Kamal ja tema naine Manjula, kelle lastetus lämmatab nende vaimus vähimagi huvi püüelda soojuse, läheduse ja mõistmise poole, klammerdudes traditsioonide, tavade ning argitõdede pakutava turvatunde külge.
Noorima poja Nirmali elu algab lootusrikkamalt: abielu Shantiga toob tasahaaval teineteisemõistmist ja tugevaid tundeid, kuid ka seda abielu ootavad ees rasked ajad. Noor isa pöörab tütrele ja kodule selja ning põgeneb töösse, nagu oli omal ajal teinud ka tema isa. Alles kümne aasta pärast naaseb ta tagasi ning leiab eest pahura ja võõrdunud tütre Bakuli.
Nirmal leiab hingesugulase enda tütre kasvatajas Meeras, kelle ta ise enne ärasõitu on kutsunud tütre eest hoolitsema, ent Meera on lesk ja seetõttu ahistavad tema elu lõputud piirangud – tema rõivastuses on keelatud kõik värvitoonid peale valge ja süüa on lubatud peaaegu ainult riisi. Täiesti välistatud on uus abielu ning lähem suhtlemine mehega peale isa või venna. Kumbki, Nirmal ega Meera, ei julge ühiskonnanorme trotsida ja peavad teineteisest lahkuma. Samal ajal rebitakse teineteisest lahku ka koos kasvanud Bakul ja lastekodust võetud Mukunda, kes on olnud eluaeg lahutamatud parimad sõbrad. Selle põlvkonna tõsiseks edusammuks võib pidada igatsuse olemasolu ja paratamatuse mõistmist.
Kolmandaks põlvkonnaks on Bakul ja Mukunda, milles toimunust räägib Mukunda ise. Usutavasti lisab Mukundale traditsioonidest väljamurdmisel ja endale truuks jäämisel söakust tema „kahtlane“ päritolu. Heidikul on reegleid lihtsam rikkuda ning ka tema mõtteviis on vähem sotsiaalselt tingitud. Algul paneb ühiskond Mukunda siiski kenasti paika – endisel kodutul on äkitselt olemas töö ja positsioon, naine ja laps. Küllap võikski Mukunda oma päevad kenasti lõpule veeretada, kui temas ei elaks igatsus Bakuli järele ning mälestus kunagisest lähedusest ja ühest „endisest minast“, kelles tema uus elu ärataks jälestust.
Perekonnalgu on läbi põimunud India ajalooga, ent romaani läbivad teemad – vastuolu traditsioonide järgiva turvalise elu ja sisemise aususe vahel ning igatsus inimliku läheduse järele – on ühtmoodi olulised igal pool, ikka ja alati.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar