Tegu on armastuslooga abielupaari, Lev ja Svetlana Mištšenko, varajasemast elust enne abiellumist. Raamat põhineb peamiselt nende omavahelisel kirjavahetusel, mis kestis kokku umbes kaheksa ja pool aastat - aja, mil Lev kandis karistust Gulagi vangilaagris (1946-1954). Nende kirjad moodustavad ajaloo suurima Gulagi vangilaagrist pärit kirjavaramu, koosnedes 1426 kirjast, mille nad annetasid Moskva ühingu Memorial arhiivile alles 2007. aastal. Alles on kõik kirjad esimesest kuni viimaseni ning omavad ajalooliselt kõrget väärtust.
Nii mahukas kirjavahetus oli võimalik ainult tänu vanglatsooni tehastes töötavate vabatööliste abile, kes smugeldasid kirju vanglast välja ja sisse, kuna vangidel oli lubatud saata heal juhul üks kiri kuus (Lev saatis umbes 2 kirja nädalas). Samuti võlgnetakse vabatöölistele tänu kirjade säilimise eest, läbi kelle Levi saadud kirjad vanglast välja smugeldati ning Svetlanale tagasi saadeti.
Töötades riigiliselt tähtsal teaduskohal, riskis Svetlana Levile kirjutades oma elu ja karjääriga. Veel enam seadsid teda ohtu külaskäigud Gulagi vangilaagrisse, kuhu jõudmiseks tuli tal rongiga läbida üle 3000 km. Paaril korral juhtus sedagi, et naine smugeldati vabatöötajate poolt vanglatsooni, et ta saaks kohtuda oma armastatuga. Vastava tegiviisi avastamine oleks toonud kaasa rängad tagajärjed neile mõlemale.
Lisaks kirjadele sisaldab raamat veel kaasvangide mälestusi Levi elust ning tolleaegsest elust vangilaagrites. Annab edasi ka rohkel määral Nõukogude Liidule omast ebaõigsust inimeste suhtes ja kirjeldusi karmidest oludest vanglas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar